14. Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha” võitja kõne
Elis Krais – Vändra Gümnaasium
Minu Eesti inimesed
Kulla kuulaja! Sina oled minu Eesti, mis on mulle püha. Minu Eesti on minu inimesed. Olen kuulnud, kuidas Jarek Kasar Chalise laulab, ,,mu inimesed, minu rahvas, mu seltskond“. Ma arvan, et saan temast aru.
Minu Eesti on ilus roheline maa, kus elavad ilusad inimesed. Eestimaal on sündinud kõik minu pere liikmed ja mina ka. Mulle meeldib Eestis elada, sest siin on kõik, mida vajan ja armastan. Siin on minu jalgpallitüdrukute tiim, kellega koos mängin ja trenni teen – nad on minu inimesed. Siin on minu rahvatantsurühm, kellega me oleme tantsinud eesti tantse juba mitmel tantsupeol. Siin on kool, kus olen õppinud juba üheksa aastat. Meie koolis õpivad ka Viktoria, Veronika ja Jan, kes ei ole eestlased, aga nemadki on vahvad Eesti inimesed. Eestimaal on sündinud ja siin elavad ka minu vanaema ja vanaisa, keda alati rõõmuga külastan. Kui olen kurb, siis mõtlen kõigile neile inimestele ja taipan, et mul on ju tegelikult olemas kõik, mida armastan, ja nukker tuju ongi kadunud.
Kahjuks on Eestis ka inimesi, keda tahaksin muuta, kui see vaid minu teha oleks. Tahaksin, et kõik oleksid üksteise vastu hoolivamad ja tähelepanelikumad, sest igaüks väärib armastust ja headust. Mõnel inimesel pole oma perekonda ega kodugi. Neid vaadates ja mõeldes, mida nad tunnevad, tekib alati kurb tunne. Aga samas ma annan endale aru, et mõnikord on inimene sellise elu endale ise valinud või tekitanud ja kõige tähtsam on see, et ta on elus ja võibolla suudab omas olukorras isegi õnnelik olla.
Elus olemise peale pole ma varem eriti mõelnud, aga see kevad tuleb teisiti. Inimesed surevad mitte haiguse või õnnetuse tõttu, vaid teise inimese käe läbi meile nii lähedal. Ma olen uhke Eesti inimete üle, sest nii paljud meist on Ukrainat abistanud. Meie kooli õpilased korraldasid laada, mille tulu läks Eesti Punase Risti kaudu Ukraina abistamiseks. Me tegutsesime üheskoos ja see oli vahva päev. Kaaslaste küpsetatud maiused tegid suu magusaks ja meele rõõmsaks, aga laadalt ostetud sinikollase käepaela sidumine või ukraina lipu värvides helkuri riputamine koolikotile torkas hinge. Meie koolis ukrainlasi ei õpi, aga kurb oli klassiaknast vaadata, kui üks lastega pere meie õpilaskodu trepist üles läks. Õnneks said nad varsti heade inimeste toel omaette korteri nagu teisedki meie valda tulnud ukrainlased. Ma tunnen uhkust oma inimeste üle mitte ainult tantsupeol, vaid ka raskematel aegadel.
Eestimaa on mulle püha ja ma olen siin õnnelik, aga see kevad on pannud mind tõsisemalt mõtlema selle üle, et õnn ei püsi iseenesest. Eestimaa ilus loodus näitab vahel karmimat külge, kui suur torm toob elektririkke, mille seda tööd oskavad inimesed varsti parandavad, aga kui inimeste kurjus tõuseb nii suureks tormiks, mis hakkab teiste inimeste koole ja kodusid lõhkuma, inimestelt elusid võtma, siis sellest ma enam aru ei saa ja usk inimese headusesse kipub kaduma ning saan aru, et õnnelik olemiseks peab väga pingutama.
Meie president on rääkinud, et tema arust on haridus kõige tähtsam asi. Ega mina ei saagi praegu oma kodumaa ja enda õnne jaoks muud teha kui õppida ja loota, et haritud inimesed suudavad kurjusest võitu saada.
Eestimaa on mulle püha ja kõige tähtsamad on minu inimesed. Mul on vedanud, et elan sellel maal nende inimeste keskel: mul on hooliv pere ja mõistvad sõbrad. Olen tänulik kõige eest, mis mul praegu olemas on ja püüan seda hoida nii, kuidas oskan ja suuda. Eestimaa on minu kodumaa – koht, kuhu tahaksin alati jääda, koht, mida hoian, ja koht, mida tõeliselt armastan.