Konkursid

12. Jakobsoni kõnevõistluse “Isamaa on meile püha” võitja kõne

Tõde ja õigus igapäevaelus

Anette Välb

Lugupeeetud kuulajad!

Kui öeldakse sõnapaar  „Tõde ja õigus“, meenub kõigile esimesena  Anton Hansen  Tammsaare romaan. Käisin  vaatamas samanimelist mängufilmi ja sealt  tekkis mul mõte arutleda sõnade „tõde ja õigus“ üle. Kuna  mina neid raamatuid veel lugenud ei ole, siis püüan tõlgendada neid sõnu erinevates situatsioonides nii, nagu mina nendest aru saan.

Viimastel nädalatel on tõest ja õigusest palju juttu olnud spordis. Sport peaks olema aus ja puhas. Siiani uskusin, et sporti tehakse enese tõestamiseks ja hea tervise hoidmiseks. Kas tõde on see, et sport on terviseks või sport on tervetele? Kui me treenime ainult sellel eesmärgil, et paremaid tulemusi saavutada ebaausaid võtteid kasutades ja riskides oma tervisega, siis kellele sellist sporti vaja on?  Eestlased on olnud uhked igasuguste võitude üle. Kui kahtlustus on kasvõi ühel sportlasel või tema treeneril, langeb vari ka kõikide teiste Eesti sportlaste peale. Kas ka minu peale?

Kuidas tõde õigeks teha?  Näiteks sportlane, kes pettust tunnistas,  vaatamata sellele, et tõde on valus kuulata, on praegusel hetkel rahva poolt rohkem mõistetud ja ka temal endal on kindlasti  kergem. Kus on tegelik tõde ja kellel on rohkem  õigus, see selgub loodetavasti aja jooksul.

Spordiga väga tihedalt seotud teema on toitumine. Milline on õige toitumine? Meie kodus on alati olnud ehtne maapiim, kuna ema ja isa vanematel on talu. Paljud meie tuttavad, kes meile külla tulevad ja näevad, et meil on päris lehmapiim, siis nad  kas paluvad  teed või kohvi selle asemel joogiks või kui meil poepiima pole, siis nad piima ei joogi. Kumb piim siis piim on?

Järgmiseks on meil kodus sageli juttu, et kuidas mõista inimest, kes räägib metsade raiumise kahjulikkusest, samal ajal ise kannab puidust prilliraame, käekella ja kikilipsu ning istub tammelauast kirjutuslaua taga ja taustaks on puitaknad. Oleme arutanud perekonnas, kas metsa raiuda on õige või vale?  Meie kodu on ka puuküttega ja minu toa viimistluses on lagi, põrand, pildiraamid ja mööbel naturaalsest puidust. Kas minu vanemad on käitunud õigesti, et kasutasid puitu, mitte plastmassi ja kipsplaate?

Tõde peaks olema see, et kasutades looduslikke materjale, on inimestel vähem allergiaid ja parem tervis, aga kuidas me seda tõestame?

Üks lugu sellest, kuidas tõde ja õigus selgub hiljem, siis kui olen ise selle tee läbi teinud. Ükskord kutsus ema mind vennaga jõhvikale kaasa. Arvas, et oleme nii suured küll, et soos hakkama saada. Meie vennaga ei tahtnud kuidagi kaasa minna. Arvasime, et seal on igav ja meil pole midagi teha. Aga ema jäi endale kindlaks, ja sundis meid kaasa minema.  Mäletan, kuidas terve tee vennaga olime pahas tujus. Kohale jõudes tahtsime autosse jääda. Ema sai meid kavalusega autost välja, öeldes, et läheme ainult nii kaugele, kuni autot näha on, ja kui ei meeldi, siis võime tagasi autosse minna. Metsas olles muutus kõik justkui iseenesest toredaks. Selgus, et soomättad on nagu batuudid. Jõhvikad ei olegi nii pahad ja hapud marjad, kui saad neid ise mättalt suhu pista.   Tore, et emal oli õigus.

Kust me teame, millal on tõde, ja millal on õigus? Mina arvan, et me päriselt ei teagi, kuigi tihti arvame end teadvat. See, mis täna näib tõena, ei pruugi tulevikus nii olla või vastupidi.

Kindel tõde on see, et enda vastu tuleb aus olla!

Tänan kuulamast!