ÜLDINFO // ÕPPETÖÖ // KONTAKT // AJALUGU // DOKUMENDID // KOOLIPERE // LINNUTAJA HOONE (lasteaed) // HUVITEGEVUS // HOOLEKOGU // ÕPILASESINDUS // PILDID // ÜRITUSED // ÕNNITLEME // COMENIUS // NÄDALA MENÜÜ // TERVISEEDENDUS // SPORT // LINGID // ARHIIV // OSALE KONKURSIL // JÄRELVALVE //

TÖÖPAKKUMISED
ÜRITUSTE PLAAN 2018
PIKAPÄEVARÜHMA TOITLUSTAMINE
KOOLI 330. AASTAPÄEV
HUVIKOOLIDES ÕPPIMISE JA MUU HUVITEGEVUSE TOETAMISE KORD
LIIKUMISNÄDAL 2017
ÜRITUSTE PLAAN 2017
TORMA KOOLI PÄEV
PARIMAD LIIKUJAD
LIIKUMISNÄDAL 2016
JAKOBSONI KÕNEVÕISTLUS 2018
ESINEJATE KÕNED
STUUDIUMI e-päevik
KOOLIVORM
KANNA HELKURIT!
TORMA IV KOOLIOLÜMPIAMÄNGUD
LÕPUAKTUS 2017
ÕPILASLIIN 17-18
KIK- i PROJEKT 2017/18
KIK-i PROJEKT 2015/16
SÕPRUSKOOL
LEADER ÜHISPROJEKT TORMA JA VOORE KOOLIS
INFO LAPSEVANEMATELE
VÄHEMPAKKUMINE TÖÖTLEMATA
1. KLASSI ASTUJALE


ESINEJATE KÕNED

Tekstid on paigutatud esinemise järjekorras

Armastan seda maad                                         Tanel Lillemäe

Laiuse Jaan Poska Põhikool 9. kl

Ma elan siin. Maal, kus hilisel ööl jäälillede varbad puudutavad sinilillede sõrmi. Valdur Mikita järgi on eesti kultuuri telgjooneks erk loodusetunnetus ehk loodustundlik inimene. Eesti rahvusluse üks iseloomulikke võtmekohti aegade jooksul on olnud: kuidas mõtestada elu looduse keskel. Eesti kõige tähtsam kultuurikood on elu maal. Paljude inimeste unistuste keskmes kangastub üks vana maja ajahambast puretud kõrvalhoonete, kaevu ja aiaga.

Elan Jõgevamaal, kus põhitootmisharu on põllumajandus. Minu perekonnas tegeletakse põllumajandusega mitmendat põlve järjest. Juba vanaisad-vanaemad pidasid kodus loomi, harisid põldu ja käisid kolhoosis tööl. Nii oli kõik eluks vajalik enda käest võtta ja sai raha ka, mille eest järjest paremaid põllutööriistu osta. Töö oli raske, sest tehnikat oli vähe – aga kogu aeg oli midagi teha ja igav ei olnud kunagi. Lapsed, niipea kui kaela kandma hakkasid, olid vanemate ja vanavanematega põllul kaasas ja ajapikku panid nemadki töödele-tegemistele käed külge. Mäletan  oma vanaema-vanaisa loomade keskel. Neil olid lehmad, kanad-kuked-lambad-sead – oldi kui üks pere, loomad usaldasid inimesi, inimesed loomi. Õpetused-oskused-kogemused anti põlvest põlve üksteisele edasi.

Olen kuulnud venna käest, et tema kooliajal käisid kooliõpilased sügiseti põllul tööl. Tänapäevalapsed ei tunne loomigi. Sügismatkal õnnestus ühel meie kooli klassil käia farmis, millele järgnes tagasiside – seal oli palju lehmi, enamus emased, üks oli isane ka (suur 1000-kilone pull). Tegemist oli 8. klassiga. Arvan, et õpilastel võiks kohaliku tootmisega enam sidet olla. Praegu tundub, et kõik, mis on seotud maaeluga, on teisejärguline. Ei ole ju, sest põllumees on põline rikas… Ta on tark, miks muidu räägitakse talupojatarkusest kui ülimast väärtusest. Maarahvas on alati tahtnud lastele parimat haridust anda. Maaelu võiks siiski olla enam au sees. Nii käivad näiteks vabariigi aastapäeva paiku koolis külas igat masti mundrimehed, küll aga tahaks näha noort, end üles töötanud põllumeest, sest elame maal.  Õnneks on riik hakanud soodustama alaealiste töölesaamise võimalusi, sest mida varasemad on maatööharjumused, seda enam maad armastatakse. Mõningal määral pakuvad leevendust töö-ja puhkelaagrid. Aga seegi on tegelikult lapsemäng, kus töötegemist mängitakse. Meil on olemas noorteorganisatsioonid: noored kotkad ja kodutütred – aga kui palju nad tööd teevad? Pigem veedavad  aega...Olen veendunud, et just tööl oma kodu lähedal asuval põllul on hilisema suhtes vägi sees. Vaid nii armastame ja suudame ja hoiame.

Süüa tahame kõik - ja iga päev. Aegade algusest on toidu lauale toonud põllumajandus. Olen kindel, et see nii ka jätkub. Seepärast soovin minagi oma esivanemate traditsiooni jätkata ja põllumeheks hakata. Seesuguse äratundmise on mulle andnud vanemad. Olen tänulik oma vennale, kellel mul on suviti õnnestunud abis käia. Uhke tunne on traktoriga heina ja silo vaalutada. Olin Tartu Maaülikooli katsefarmis täismehe eest väljas, nii minusse suhtuti ja mind usaldati. Kogesin tegijate õnnetunnet, kui järjekordne siloauk täis sai. Hea on oma töö tulemust näha. Ja oma raha – nädalase töö eest 400 eurot saada on kahtlemata hea teenistus – aga kulutada seda küll ei raatsi, ikkagi iseenda teenitud. Imelik oli seejärel kuulata väikeste poiste juttu, kes väitsid, et neil on 100 eurot, mis pidi väike raha olema...

Eesti küla pole vist kunagi nii tühi olnud kui praegu. Sellega seoses küsin: kas põllumajandusel on tulevikku. Ise arvan, et on. Isaga jutuajamisest tean, et meie toodangumahud on järjest kasvanud. Iga päevaga kasvab ka maailma elanike arv. Kõik vajavad toitu. Põllumaad on hinnas ja arvatavasti kallinevad veel enam arenenud riike järgides. Siinkohal olen veendunud, et põllumajanduse tulevik Eestis on hea. Ka praegu pakuvad silmailu haritud viljakandvad põllumaad. Meie vägi tuleb ka sellest, mida sööme. Ei ole kahtlustki, et kodulähedane toit on tervislikem.

Samas on näha, et algamas on uus maahõive. Tehnoloogia täiustub ja inimtööjõudu on põllumajandusse üha vähem vaja. Maal on enam vaja arendada väiketootmist. Seepärast on minu unistus jätkata õpinguid Järvamaa Kutsehariduskeskuses, õppida selgeks meeliseriala, praktiseerida ja omandada kogemusi isa talus ja seejärel rajada omaenda tootmistalu. Meie kliimatingimustes on enim tulevikku piimakarjakasvatusel, lihatootmisel ja teraviljakasvatusel, usun.  Mind motiveerib põllumajandussektori tippjuhi 2018 Avo Samarüütli väljaöeldu: „Valisin aastaid tagasi ühe väga loomingulise ala – põllumajanduse, mida armastan siiani. Iga kord, kui põllule lähen, ootab mind ees suur looming, kus midagi pole reeglite järgi ette kirjutatud.

Sel maal tahan ma elada, seda maad tahan ma künda ja harida. Tahan olla väärikas esiisade järeltulija, armastada seda maad, sest siin tasub elada. Anda see maa veelgi paremana edasi oma järglastele.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Isamaa on meile püha

                                                                                                                       RAILI RANDMÄE

Mustvee Kool 8. kl

Lugupeetud siinviibijad!

Eesti - see on suhteline mõiste. Mõne jaoks on see lihtsalt maa kuskil Ida-Euroopas, mõne jaoks südamepõhjani kallis kodumaa.

Eestlaste elu ei ole kunagi olnud kerge - meie esivanemad on võidelnud selle nimel, et meil oleks võimalus elada vabal maal, kõnelda oma kaunist emakeelt ja nimetada end karistamatult eestlasteks. Aga kui palju me oma isamaad hindame?

Ma arvan, et paljud meist ei ole mõelnud sellele, kui palju meile on antud ning kui kiiresti see kõik meie hoolimatuse varjus kaduda võib.

24. veebruar 1918. aastal oli eriline päev. Meie vaarisad ja vaaremad olid üle elanud esimese maailmasõja ja märtsirevolutsiooni ning sellel kaunil päeval kinnitati Eesti iseseisvusmanifest. Edasi sai kõik minna vaid paremaks, kuna lõpuks ometi tärkas ellu võimalus alustada oma riigi ülesehitamist ja võõravõimu polnud karta.

Ilus elu kestis 1940. aasta 17. juunini, mil Nõukogude väed Eesti taas okupeerisid. Eesti riiklust hävitati, toimusid massilised arreteerimised, eraettevõtted riigistati, enamik kodanikuühendusi ja seltse suleti, väljapaistvaid kultuuri- ja riigitegelasi hakati taga kiusama.

Aasta pärast viidi läbi esimene massiküüditamine Siberisse ja see mõjutas kogu Eesti riigi- ning kultuurielu.

1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon, kus Heinz Valk paiskas õhku sõnad, millesse uskumist keegi ei lõpetanud - „Ükskord me võidame niikuinii!“. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit.

20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukoguoma otsusega Eesti riiklikku iseseisvustja uskuge mind- see öö ei unune eestlastel kunagi! Juba nähtava iseseisvuse sees Venelaste pealetungi hirm inimestel pommina kuklas tiksumas. Aga see hetk - see unustamatu hetk, kui riigikogu häälteenamuse sai taasiseseisvumine - paneb ka minul, kui seda mitte näinul, südame kiiremini põksuma. Minu vanemad said sellest osa. Nad mäletavad ja jäävadki mäletama seda, mis tunne oli peale pikki Venemaa võimu all elamise aastaid maitsta lõpuks ometi vabaduse vilju.

Kujutage ette, et me oleks endiselt võõravõimu all. Et kodu oleks ainult väike majake metsa serval. Et need mustad mullad, põlislaaned, valged lumed – isegi vihmasajud – ei oleks meie omad.

Aga see ei ole nii – see suure ajalooga väike maa on meie oma ja jääb selleks aegade lõpuni, kui meie vaid oskame sellest hoolida ja seda kaitsta!

Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olen selle üle, et mulle on osaks saanud näha midagi imelist. Mina nägin saja aasta möödumist oma kodumaa sünnist - seda tunnet ei saa kirjeldada, sest ma armastan oma isamaad ega unistagi kuskil mujal elamisest. Kuidas saaksingi hüljata maa, mille pinnal olen ma kasvanud. Astunud oma esimesed sammud, öelnud oma esimesed sõnad - oma emakeeles!

Olen siiralt uhke nende inimeste üle, kes häbenemata austavad oma kodumaad ja on valmis selle eest võitlema. Nagu ütles ka Jüri Ratas meie isamaa 100. sünnipäeval: „Vabadus ei ole iseenesestmõistetav!” Tõepoolest ei ole. Aga miks me siis mõnikord käitume, nagu oleks? Omada vaba riiki – see on suur privileeg, mida paljud ei mõista ega saagi mõistma.

Minu suur soov on, et meie – eestlased – hindaksime oma kodumaad iga päev ja järjest enam. Hindaksime seda kui iseseisvat riiki, sest see on vähim, mida me Eestile kõikide tema teenete eest anda saame!

Armas Eesti! Terve sajandi oled sa meile pakkunud kodu, hoolivust, mõistmist ja armastust. Sa oled imeline koht elamiseks, kuna sinu pinnal ei ole looduskatastroofe ja ka paljud sõjad on möödunud piiri taga. Aitäh, et oled meile pakkunud tuge ja südamesoojust just siis, kui me seda vajanud oleme! Jätka, sest vaid nii saame me olla tugevad ja veel tugevamad!

Kallid kaasmaalased- ilus on see maa, mida armastame! Hoiame teda ikka ja alati au sees, sest ma tean, et nii nagu see on mulle, on isamaa ka teile püha!

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Kõnevõistluse võitja

Kõige jakobsonlikum kõne

MU ISAMAA ON MEILE PÜHA.

“Läbi raskuste tähtede poole.”              Kristi Antonov

Peipsi Gümnaasium 11. kl

Kas tõene on see antiik vanasõna? “Jah, nii see on selles maailmas!”. Ainult läbi raskuste liigub inimene edasi, võitleb, unistab, teeb suuri avastusi. Kas see on raske? Jah! Kust saab sellele vastust? Teate, selle kohta on hoopis palju küsimusi! Ning pole mõtet loota, et nendele küsimustele pole vastust, sest need pole retoorilised küsimused. Need on meie olemise küsimused.

Inimene õpib raskusi ületama juba varasest lapsepõlvest. Juba siis tema esimesed kukkumised-ebaõnnestumised ja iseseisvad ülestõusmised viivad ta samm-sammult tema enda tähe poole. Kuid ilma pere toetuseta, ilma lähedasteta ja sõpradeta on seda raske teha.  Kõik nemad: pere, sõbrad, lähedased- see on meie Isamaa! Tema jõud, tema soojus aitab minna edasi isegi pärast kohutavaid  ebaõnnestumisi.

Pole oluline, kui suur või väike on meie kodumaa, tähtis on, milline rahvas elab sellel maal ja milliseid raskusi oleme koos läbinud, hoides üksteisesest südamejõuga kinni. See jõud aitas meil sõdades vastu pidada, orjapõlve, piinu ja alandusi välja kannatada, ka suurtest inimkaotustest toibuda.

Kuid mälestust pole võimalik ära võtta üheltki tervelt rahvalt, pole võimalik ära  võtta meilt meie ajalugu, kultuuri, meie traditsioone ja meie laulud ühendavad meid ka tänapäeval. Nii kaua kui me mäletame, me elame!

Kunagi olime nõrgad, kuid meie, eestlased, ei ole rahvas, kes kergelt alla annab. Me suudame loobuda kõigest, et jõuda sinna, kust edasi läheb kõik hästi.  Riik ei teki üleöö, oli mitusada aastat kannatusi, usku ja lootust.  Me uskusime, et miski ei kao, me teadsime, mis tuleb ja mis tegelikult peab olema. Ja me oleme loonud oma rahvale oma riigi, oma lipu, oma laulud, oma keele, liikusime edasi ning  ei  ole jäänud kordagi seisma.  Õigete otsustega oleme suutnud taastada oma riigi, kus on meil võimalik oma  muredest ausalt ja avameelselt rääkida, julgelt oma arvamust avaldada, õppida ja töötada, tunda end vabana. Meid ühendab meie  rahva tugevalt helisev lauluhääl meie laulupidudel, mis oli alati toeks nii halbadel  kui ka parematel aegadel. Me oleme laulnud oma vabadusest nii valjusti, et  meid võeti kuulda ja me oleme saanud Suure Euroopa osaks,  kus meil on au tegutseda praegu võrdväärsete partneritena  teiste riikidega üheskoos.

Meil on ka tugev rahva kaitse - meie kaitsevägi, kelle üle võime iga-aastasel paraadil uhkust tunda.

Oleme üheskoos saanud palju tugevamaks nende aastate jooksul.

Mina seisan siin, teie ees, väike, kõhn Eesti tütarlaps. Mu hääl on ilma mikrofonita nõrk ja vaikne, nagu paljudel siin saalis. Kuid kui kõik meie hääled ühendada üheks, tuleb võimas koor, mida pole võmalik peatada. Kõik koos suudame paljugi veel teha,  elame nii, et  liikuda edasi, uute horisontideni, uute tähtedeni!

Eesti Elab!

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Erik Leht Voore Põhikool    - 9. kl

xxxxxxxxxxxxxxxxxxx

AnetteVälb

C.R.Jakobsoni nim Torma Põhikool VIII klass

Lugupeetud kuulajad !

Tahan rääkida teemal „Maanoorte võimalused võrreldes  linnanoortega“.

President Kersti Kaljulaid ütles hiljuti: „ Eestis saab igaühest saada keegi, kui ta julgeb. Võrdsusele suunatud hariduskeskkond on järgmine, mida peame kaitsma. Igal lapsel peab olema võimalus.“

Mina olen just see „iga laps“, keda need mõtted puudutavad ja kellele see kõik vägagi korda läheb. Juba  järgmisel kevadel lõpetan  Torma kooli ja pean otsustama, kus ning kuidas edasi. Millised on mu võimalused, kui näiteks julgeksin tahta astuda Harvardi  ülikooli, saada tippsportlaseks, kuulsaks moedisaineriks, Hollywoodi näitlejaks või kirurgiks, kui olen üles kasvanud  väikeses maakohas? Meil pole siin ju eliit- ega muusikakooli, kunstiringe  ega tipptreenereid. On ainult üks pisike maakool, kus õppisid juba minu vanemad ja vanavanemad. Siit võiks järeldada, et mul nagu teistel maanoortel lihtsalt pole kõiki võimalusi. Mina nii ei arva, sest tegelikult on asi  tahtmises, vanemates, muidugi ka vedamises ehk õnnes olla õigel ajal õiges kohas ja muidugi kõige rohkem iseendas. Pingutama peame siiski väga palju.

Võrdleksin siis pisut maa- ja linnanoori. Maal saan toetuda peamiselt vanemate eelistustele  ja valida nende võimaluste vahel, mis on Tormas olemas.

Õppimises oleme ilmselt sama tublid kui linnalapsed. Kuidas ma seda tean? Mina ja mu sõbrad oleme saavutanud tublisid kohtasid  olümpiaadidel. Meie kooli edukalt lõpetanud õpilased saavad hakkama nii Nõos, Treffneris kui teistes Eesti tugevates gümnaasiumides. Aga kui ma suhtlen oma linnasõpradega, siis mulle tundub, et meie koolielu on paljuski mõnusam. Meie koolis kõik tunnevad kõiki, õpetajatel on rohkem aega  õpilastega tegeleda ja keegi ei kiirusta koju, sest koolis on tore olla. Võimalusi tuleb ka endal juurde otsida. Mustvees muusikakoolis käimine nõuab küll aega ja tahtmist, aga tänu vanematele on see minul siiski võimalik.

Meie koolis on  spordiringidest olemas tüdrukutele  võrkpall, poistele korvpall ja koos saame mängida tennist. Kahjuks on neist kolmest kaks meeskonnaalad  ja  eduka võistkonna moodustamine on keeruline, kuna heade mängijate valik on kordades väiksem kui linnakoolides. Vaatamata sellele õnnestub meil üpris tihti oma tahtejõuga neid võita. Minu vennad Johannes ja Kaarel alustasid kohe algklassides Tormas korvpallimänguga.Mõlemad said siin nii hea ettevalmistuse, et juba 7. ja 8.klassis kutsuti neid mängima Tartu ja Tallinna võistkondadesse.

 Erinevused maa- ja linnanoorte oskuste  ja kogemuste vahel  võivad avalduda täiesti uskumatul moel. Eelmisel suvel, kui minu sõber linnast meil külas oli, palus mu ema meil muru riisuda. Arvasin, et see on lihtne töö, mida me saame koos teha. Kuid siis selgus tõsiasi, et mu linnakülaline polnud mitte kunagi varem reha käes hoidnud. Olime sellel ajal 13-aastased. Minu jaoks oli reha juba viiesena tavaline tööriist. Teine lugu juhtus, kui ma olin linnas. Mu sõber ütles, et me võiksime pitsat süüa. Olin nõus. Mõne hetke pärast oli pitsaauto meil maja ees. Nüüd oli minu kord üllatuda.

Kus siis on toredam ja võimalusterohkem elu, kas maal või linnas? Minu linnasugulased ootavad suve, et saaks meile maale külla tulla. Siin saab õues vabalt päevitada, peenrast maasikaid süüa ja üldse palju väljas olla. Mina jällegi unistan vahelduseks veidi aega linnas elada. Käia kinos, ostukeskustes, kohvikutes ja jalutada valgustatud  linnatänavatel. Kuid nii, nagu mina igatsen oma koju tagasi, teeb seda sama ka minu sugulane. Maal keerleb noore elu ümber kodu ja  kooli, linnas aga  on paljudele tähtsam hängimine kaubanduskeskuses.

Päris lapsepõlv saab siiski igaühel ükskord otsa. Maanoortel küll kindlasti varem kui linnas, reeglina   juba pärast 9. klassi lõpetamist. Linnanoored  elavad uude kooli minnes enamasti  oma kodus edasi, aga meie peame ära kodust kolima. Kõigepealt peame  valima sobiva kooli, kuhu õppima minna, siis leidma elukoha. Paljud linnanoored kolivad alles 30-aastaselt kodust välja, kui siiski.

See, et meie, maanoored, peame varem iseseisvaks saama, on  nii hea kui halb korraga. Uues keskkonnas kohanemine  ei pruugi alati olla kerge. Linnakoolides ei  ole tavaliselt õpilaskodusid. Seepärast on paljud meie kooli helgemad pead jätkanud Nõos ja Lähtel, kus need on olemas. Ja üsna edukalt. Aga ikkagi tuleb meil siis rohkem pingutama hakata, et nii õppimise kui iseseisva eluga korraga hakkama saada. Tõenäoliselt ongi see kokkuvõttes hea, et suure maailmaga kohanemine hakkab kulgema aste-astmelt. Küllap saame meiegi hakkama. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest!

Nüüd jääb veel rääkida tulevikust. Maailm meie ees on avali. Kas valin sama tee, mis minu vanemad, et elan maal ja töötan linnas või lähen päriselt linna elama? Kas Eestis, Euroopas või kusagil mujal maailmas? Mina seda kõike praegu veel täpselt ei tea. Enamus linnanoori ka vist ei tea. Arvan, et teiegi, armsad kuulajad, olite vist sama vanalt sama targad.

Aga kuidas siis jääb sinu Harvardiga, küsite võib-olla. Kui küsite, siis vastan nii. Kui ükskord saab selgeks, et mulle on seda väga vaja, siis saab see ka tehtud. Sest niisuguseid asju palju polegi, mis on võimatud, kui ikka väga-väga  tahta. On ju nii!

Tänan kuulamast!

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

 

Puhtast Eestimaast

Uku-Mart Rooba

J. V. Veski nim Maarja-Magdaleena Põhikool 8. kl

            Lugupeetud kuulajad! Armsad Eesti inimesed!

            Ma olen eestlane. Me kõik oleme eestlased, Eesti elanikud. Me oleme selle üle uhked, vähemalt mina olen. Me tahame, et meie elukeskkond oleks ideaalne. Kahjuks pole loodus Eestis kõige puhtam ja näib, et Eesti valitsus ei olegi väga valmis seda tagama.

            Näiteks, te kõik teate ju, et Tartu vahetusse lähedusse tahetakse Tselluloositehast ehitada. Tartlased ei ole sellega nõus. Inimesed kogusid umbes 7000 vastuallkirja ja viisid need ministeeriumisse. Peaminister Jüri Ratas vastas sellele avalikult, et ta hindab inimeste soovi tselluloositehast mitte ehitada. Kahjuks ei lubanud ta, et tehast ei tule, kuna, nad ei saavat mööda vaadata Euroopa Liidust tulnud käsust. 

            Asutatud rahvas, siinkohal on õige tuua teile üks näide minevikust, sellest, et eesti rahvas ei ole olnud kunagi ükskõikne oma isamaa suhtes.

            Isa rääkis mulle loo, sellest, kuidas 1980-nendatel taheti tema kodukohas fosforiiti kaevandama hakata.

            Nagu teada, oli nõukogude ajal Eesti Moskva juhtimise all. Algul salaja ja üha enam avalikult, olid selle vastu enamus Eesti inimesi. Aastal 1987 oli minu isa Tapa 1. Keskkooli viimase klassi poiss. Tapa linn asub Pandivere kõrgustiku ääres, just seal, kust taheti fosforiiti kaevandama hakata. Samal ajal tulid Moskvast kõrged ametnikud ja teatasid avalikult, et Nõukogude Liidul on plaanid Eestis Virumaalt fosforiiti kaevandama hakata. Eesti rahvale ei meeldinud see kohe mitte. Selle vastu loodi samal ajal laul ,,Ei ole üksi ükski maa”, mida esitasid ühiselt Eesti kuulsaimad lauljad.

            Kui minu isa hakkas Tapa Keskkooli lõpetama, tahtis nende klassijuhataja, et kooli lõpuaktusel mängitaks lõpetajate sissemarsimisel nende auks laulu ,,Ei ole üksi üksi maa”.

            Mis tea arvate? Kas direktor lubas? EI! Ta kartis oma naha pärast. Ei tahtnud parteikomiteest noomitust saada.

            Aga, samal ajal oli Tapa Keskkoolis üks 16-aastane noormees, kelle vanem vend, punkar ja vabamõtleja, õppis Tallinnas Lavakunstikoolis näitlejaks, olles väga kursis ühiskonnas toimuvaga. Nooremale vennale oli vanem vend eeskujuks, ta tahtis olla samasugune eestimeelne Eesti elanik. Noor poiss, nagu ta oli, ei löönud ta risti ette millegi ees. Ühel öösel – pimedas – hiilis ta Tapa linnavalitsuse juurde. Tal oli kaasas purk valget värvi ja suur pintsel ning ta kirjutas peaukse ette asfaldile suurte valgete tähtedega: ,,Me ei söö fosforiiti!” Hommikuks oli värv kuivanud ja see oli kõigile inimestele näha. Väga raske oli seda kirja sealt eemaldada, mistõttu see jäi sinna kauaks.

            Teate inimesed, selle loosungi kustutamine võttis aega mitu nädalat. Linna peal käisid jutud ja kõik teadsid sellest. Keegi ei andnud noort julget poissi üles. Ma arvan, et eestimeelsed miilitsad, kes pidid selle kirjutaja välja selgitama, mõtlesid oma peades samuti, et see oli õige tegu. Tegelikult ju fosforiiti lõpuks kaevandama ei hakatudki.

            Olen täna üsna kindel, et fosforiidi kaevandamise vastu sündinud liikumine aitas kaasa Eesti taas-iseseisvumisele. Iga väikseimgi tegu aitab kaasa millegi suurema sündimiseks.

            See lugu on mulle hinge jäänud ja paneb mind väga meie tänase keskkonna pärast muretsema. Ma loodan, et teidki paneb see lugu mõtlema. Tahan, et inimesed mõistaksid meie  loodust rohkem ja panustaksid sellese rohkem.

            Teame ju, et vesi hakkab otsa saaama ja praegu on aktuaalne teema kliima globlaane soojenemine. Mina tahan väga, et mina elaksin prügist puhtal maal, kus on kõigile piisavalt puhast vett ja õhku. Ma soovin, et nii saaksid elada ka minu järeltulijad veel mitmeid sajandeid. Sellepärast peaks iga maailma elanik natuke rohkem panustama oma keskkonna puhtuse tagamiseks.

Nagu ütleb üks laulusalm: „Teab loodus vaid, teab isamaa – meil tuleb üksteist aidata.

            Tänane tselluloositehase ehitusplaan on praegu õhus samamoodi nagu minu meenutus 30ne aasta tagusest ajast, kus taheti fosforiiti kaevandma hakata. Eesti inimesed sekkusid ja keskonda kahjustav tegevus jäi ära. Ehk suudab Eesti rahvas ära hoida ka hirmsa tselluloositehase ehitamise. Mina usun sellesse. Usun, et seegi kord jääb peale terve mõistus ja Eesti õhk ja vesi jäävad puhtaks.

Head kuulajad! Mina loodan, et me kõik elame veel pikalt puhtal maal, Eestimaal.

Tänan tähelepanu eest.